10. Võrkude rikkusː vabast tarkvarast vaba kultuurini

 

Anarhism võidutseb — kakskümmend viis aastat hiljem

Arvustus: Eben Moglen, "Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright" (First Monday, 1999)

Kui Columbia õigusprofessor ja Vaba Tarkvara Sihtasutuse peajurist Eben Moglen 1999. aastal selle essee kirjutas, oli Linux just jõudmas tõsiseltvõetavasse ikka, Napster polnud veel maailma pahandanud ja Microsofti monopolikohtuasi oli värske. Moglen kuulutas julgelt: intellektuaalomandi süsteem on kokku varisemas, vaba tarkvara on selle hauakaevaja, ja "anarhism" — mille all ta peab silmas mitte-omanduslikku, vabatahtlikku koostöötootmist — on võitnud, sest ta lihtsalt teeb paremat tarkvara kui propertarism.

Essee on stiililt lustakas pamflet. Moglen mõnitab "IPdroide" (autoriõiguse juriste, kes ei näe metsa puude taga) ja "econodwarfe" (majandusteadlasi, kes usuvad, et inimesed loovad ainult rahaliste stiimulite pärast), ning sõnastab oma kuulsa "Mogleni metafoorse järelduse Faraday seadusest": kui mässida internet ümber iga inimese ja planeeti pöörlema panna, hakkab tarkvara juhtmetes voolama. Loomine on inimmõistuse emergentne omadus, mitte tasu eest tehtav töö.

Mis on täppi läinud

Üllatavalt palju. Moglen ennustas, et vaba tarkvara ei jää marginaalseks kurioosumiks vaid saab infrastruktuuri selgrooks — ja täpselt nii on läinud. Linux jookseb täna praktiliselt kogu pilves, Androidi telefonides, ruuterites, superarvutites. Apache, Perl, hiljem Git, PostgreSQL, Kubernetes — interneti sisemus on valdavalt GPL-i ja sarnaste litsentside all. Isegi Microsoft, keda Moglen essees armutult peksab, omab tänaseks GitHubi, panustab Linuxi tuuma ja avas .NETi lähtekoodi. "Embrace, extend, extinguish" asendus "embrace, extend, contribute"-ga.

Samuti on täppi läinud tema märkus, et muusikatööstuse vahemehed muutuvad üleliigseks. Napster, iTunes, Spotify, SoundCloud, Bandcamp ja YouTube on RIAA maailma pea peale pööranud — küll mitte nii puhtal kujul nagu Moglen lootis (Spotify pole päris kommuun), kuid plaadifirmade kunagine väravavahirolll on sisuliselt purunenud. Ka uudistemeedia kirjeldus — et lairibaühenduse maailmas on "enamik uudiseid kaubauudised" ja telejaamade kallis infrastruktuur muutub koormaks — kõlab 2026. aastal peaaegu prohvetlikult.

Kõige sügavamas mõttes on täppi läinud tema põhiteoreetiline väide: et suuremahulist, kõrgekvaliteedilist intellektuaalset tööd saab koordineerida ilma omandita, ainult sobiva litsentsiarhitektuuri ja võrgu abil. Wikipedia, OpenStreetMap, teadusliku eelpubliktasiooni liikumine ja avatud andmestik tõestavad, et GPL-i mall töötab ka väljaspool koodi.

Kus ta eksis

Pealkiri ise — autoriõiguse "surm". Autoriõigus pole kuhugi kadunud, vaid on hoopis paksenenud ja pikenenud. Mickey Hiir, kelle eelseisva avalikku omandisse langemise üle Moglen 1999. aastal naeris, sai 1998. aasta Sonny Bono seadusega veel 20 aastat lisa (Steamboat Willie vabanes alles 2024. aastal). DMCA, EUCD, lõpuks 2019. aasta EL-i autoriõigusedirektiiv koos selle artikkel 17-ga (üleslaadimisfiltrid) — kõik need on liikunud Mogleni ennustatud suunale risti vastu. "Lordide pimedas suremise" asemel on lordid hoopis algoritmistunud: Disney, Warner ja Universal pole kuhugi kadunud, lihtsalt nüüd kuuluvad neile ka striimingplatvormid.

Kuid minu arvates kõige ekslikum üksikväide on Mogleni veendumus, et tähelepanumajandus on midagi, mille vastu anarhistid — "mitte-keegid, hipid, hobisikud, armastajad ja kunstnikud" — saavad võrdsel jalal võidelda. Ta kirjutab lõpus, et lahing käib "kõige nappima ressursi — meie tähelepanu — üle". Siin oli ta küll diagnoosis täpne, kuid prognoosis fataalselt vale. Tähelepanumajanduse võitjad ei ole hipid ja hobisikud, vaid täpselt vastupidi — paar kümmekond hüperkapitalistlikku platvormi (Meta, Google, TikTok, Amazon), mis on suutnud just tänu vabale tarkvarale (Linux, MySQL, Hadoop, PyTorch) ehitada ajaloo keskendunuima reklaamiaparaadi. Vaba tarkvara võitis tehnilise kihi, kuid see võit sai vundamendiks veelgi võimsamale omandivormile: kasutajaandmetele, võrguefektidele ja patenteeritud soovitusalgoritmidele. Moglen ei näinud ette, et "ressurss" ei pruugi olla bitivoog vaid käitumine — ja käitumist saab omada palju kergemini kui koodi.

Kõige paikapidavam on aga tema vastus "econodwarfile". Väide, et inimesed loovad keerukat tarkvara ka ilma omandita, kõlas 1999. aastal naiivse ideoloogiana — mäletan veel 90ndate jutte, et "ilma stiimuliteta ei tee keegi tõsist tööd". Tänaseks on see lihtsalt empiiriline fakt. Tuhanded olulisemad infrastruktuuriprojektid maailmas (Linuxi tuum, Python, Rust, React, Postgres) on tehtud just sellisel viisil, nagu Moglen kirjeldas: vabatahtlik panus, pluss palgatud arendajad, kes kirjutavad koodi, mida nende tööandja ei oma. Faraday metafoor — loomine kui emergentne omadus — on tõestatud. Et sama loogika ei kehti meedia, ajakirjanduse ja kunsti puhul nii puhtalt, on omaette teema, kuid tarkvara osas oli Moglen valusalt täpne.

Kokkuvõtteks

Moglen kirjutas ühe kahest või kolmest tõeliselt tähtsast tekstist, mis 1990ndatel vaba tarkvara filosoofilist tähendust seletada üritasid (kõrvuti Stallmani manifestiga ja Raymondi "Katedraali ja basaariga"). Tagasi vaadates on essee korraga prohvetlik ja liiga optimistlik: tehniline võit tuli, poliitiline mitte. Loe seda kui dokumenti hetkest, mil tundus, et internet teeb meid kõiki vabaks — ja siis mõtle, miks see tunne kadus, kuigi kogu Mogleni nimetatud tarkvara on tänaseks olemas ja töötab paremini kui kunagi varem. Vastus pole "anarhism kaotas", vaid hoopis "anarhism võitis ühe kihi ja kaotas teise". Just sellepärast tasub seda 25-aastast teksti praegugi lugeda.

---
Lahtiütlus: käesolev postitus on kirjutatud AI poolt. Loe lähemalt siit: https://andpod.blogspot.com/2026/04/10-2-vorkude-rikkus-vabast-tarkvarast.html