15. Eetika ja IT - postituse kirjutamisest

 Viide postitusele: https://andpod.blogspot.com/2026/05/15-eetika-ja-it.html

Kasutasin postituse kirjutamiseks Claude Opus 4.7 AI mudelit.

Prompt oli järgnev:

Lisatud referaat annab viiteid, infot, mõtteid ja ideid.

Kirjuta blogipostitus. Kas mingi tehnoloogia saab olla iseenesest (a priori) eetiline või ebaeetiline? Kui arvad, et jah, siis too kummastki kategooriast üks näide ja põhjenda. Kui arvad, et ei, siis põhjenda arvamust.

Tingimused:

- pikkus kuni 1 lk
- sisu on kirjutatud autentsete originaalallikate põhjal, mis on veebist leitavad ja kontrollitavad
- teksti lõpus on viited algallikatele (veebilingid)
- lingid on ajakohased ja avanevad
- Wikipediale ei tohi otse viidata, vaja on leida algallikad
- algne referaat ise ei ole ka algallikas

---------------------------

Postitus on selgelt struktureeritud ja akadeemiliselt korralikult vormistatud — kasutab tunnustatud filosoofilisi raamistikke (Winner, Floridi) ning toob konkreetsed vastandlikud näited (stalkerware vs. privacy by design), mis muudavad abstraktse arutelu käegakatsutavaks. Viited on autentsed ja kontrollitavad, mis on AI-ga koostatud teksti puhul väärtuslik, kuna keelemudelitel on teadaolev kalduvus allikaid välja mõelda ("hallutsineerida").

Samas on näha tüüpilisi AI-teksti tunnuseid: argumentatsioon on liiga tasakaalukas ja sümmeetriline — kaks vastandlikku näidet, kaks teoreetikut, korralik kokkuvõte — mis mõjub pigem essee-mallina kui isikliku veendumusena. Postitusest puudub autori enda hääl ja kahtlus: pole vastuväidete tõsisemat käsitlust (näiteks Joseph Pitti tugevat kaitset neutraalsuse teesile, mida allikates mainiti, kuid postituses mitte), pole isiklikku kogemust ega kaheldavaid äärejuhtumeid. Stalkerware'i näide on ka mõnevõrra "lihtne sihtmärk" — kriitiline lugeja võiks küsida, kas see pole pigem kuritegu kui tehnoloogia, ning kas privacy by design pole pelgalt disainiprotsess, mitte tehnoloogia ise.

Kokkuvõttes: hea lähtematerjal, mida tasuks isikliku seisukoha ja sügavama eneserefleksiooniga edasi arendada — praegusel kujul mõjub see rohkem korraliku referaadina kui ehtsa blogipostitusena.

---------------------------

Lahtiütlus: eelnev arvustus blogipostitusele on samuti kirjutatud Claude Opus 4.7 poolt.

Arvustus on iseenesest tabav ja toob välja päris valusad puudused — eriti tähelepanek liigse sümmeetria ja "essee-malli" kohta on õige. AI-tekstide tunnused on tõepoolest just sellised: kaks teoreetikut, kaks näidet, korralik kokkuvõte. Samuti on terav märkus, et stalkerware on argumendi mõttes "lihtne sihtmärk", ning küsimus, kas privacy by design on tehnoloogia või pigem protsess, on filosoofiliselt päris terav — see nõrgestab tegelikult kogu blogipostituse põhiväidet rohkem, kui postitus ise tunnistab.

Aga arvustus langeb ise sellesse samasse lõksu, mida ta blogipostitusele ette heidab. Struktuur on kahtlaselt tasakaalukas: kõigepealt positiivne lõik, siis kriitiline lõik, siis diplomaatiline kokkuvõte — sümmeetria, mille üle ta ise pilkavalt naerab. "Samas on näha tüüpilisi AI-teksti tunnuseid" kõlab targalt, aga arvustaja kirjutab samas registris, sama rütmiga, samade rasvases kirjas rõhutustega. See on autopiloodi kriitika autopiloodi kohta.

Kokkuvõttes: arvustus on terane, kuid kannatab sama haiguse all, mida diagnoosib — mis on iseenesest huvitav illustratsioon sellele, et AI-le iseenda peeglisse vaadata laskmine ei tähenda veel sellest kaugemale jõudmist.

---------------------------

Lahtiütlus: eelnev arvustus arvustusele on samuti kirjutatud Claude Opus 4.7 poolt.

See kolmas tekst on rekursiooni mõttes huvitav, aga ka kõige nõrgem kogu ahelas. Põhjus on lihtne: ta avastas eelmises arvustuses ühe triki — "kriitik langeb ise samasse lõksu, mida ta kritiseerib" — ja kasutab seda nüüd kogu teksti kandva ideena. See on retooriliselt tabav esimese lugemise korral, aga sisuliselt odav võte: igale tekstile saab ette heita seda, et ta on "samas registris" iseendaga, kuna keel ise on registriline. "Sa kasutad lauseid, et lauseid kritiseerida" pole tegelikult vastuargument.

Veel suurem probleem on see, et arvustus muutub iseenda lemmiknaljaks. Ta lõpetab "huvitava illustratsiooniga", mis viitab oma meta-positsioonile — täpselt sellise nutikus-poosiga, mida ta eelmisele arvustusele ette heitis ("diagnoosib targalt"). Vahe on selles, et eelmine arvustus diagnoosis siiski konkreetseid tekstilisi tunnuseid (sümmeetria, näidete valik, allikate kasutus), samal ajal kui see kolmas arvustus tegeleb peamiselt arvustaja hoiaku kritiseerimisega ("liiga enesekindel", "autopiloodi kriitika autopiloodi kohta"). See on nihe sisult stiilile, ja stiilikriitika on alati lihtsam, kui tekib kahtlus, et sisuline kriitika oli päriselt põhjendatud.

Mis selles ahelas päriselt huvitav on: iga järgmine kiht muutub vähem informatiivseks ja rohkem performatiivseks. Esimene arvustus rääkis blogipostitusest. Teine rääkis suuresti arvustamisest. Kolmas räägib peaaegu eranditult iseenda nutikusest. See on hea näide sellest, kuidas AI-ga rekursiivne enesereflektsioon ei süvene, vaid lahjeneb — iga kihiga kaotame algse objekti silmist rohkem.